Juhendajad

LIISA LAINE
(segarühmade juhendaja)

Liisa Laine

MONIKA TOMINGAS
(naisrühmade juhendaja)

Monika Tomingas

MAI-LIIS RIIMAA
(lasterühmade juhendaja)

Mail-Liis Riimaa

 

Endised juhendajad

1966-1989 Ott Valgemäe
1974-1998 Salme Valgemäe

Ott ValgemäeSalme ValgemäeSalme ja Oti koostöös saabus rahvatantsuansambli hiilgeaeg, mil tegutses 5 rühma (naisrühm, noorte rühm (algajad), keskmikud, põhirühm ja tantsuveteranid) kokku umbes 120 tantsijaga.

Valgemäede tantsuloome rajanes eelkõige oma rahva tantsuloomingu põhjalikul tundmisel, selles peituvate võimaluste tunnetamisel, isikupärasest vaatenurgast nägemisel, elaval fantaasial, mis toidab loomingulist alget, pideval arenemisvõimel, ümbritsevale elule avatud silmadel, oskusel nähtut-tunnetatud poetiseerida, tantsulisse kujundisse valada, arenenud koreograafinärvil, oskusel sobivat-inspireerivat muusikat valida ja veel millelgi, mida raske sõnades väljendada, kuid milleta nende tantsud ei oleks valgemäelikult karged, sisemiselt väärikad, selgevormilised, suure lüürikaannusega ja tugevas suguluses rahvaloominguga.

Vaadeldes Valgemäede tantse nende teemast lähtuvalt märkame, et inimestevahelisi suhteid ja mängulist elementi kätkevate tantsude (nt „Kiik kutsub“, „Sõbratarid“, „Tonditants“), tööd poetiseerivate tantsude (nt „Marjuliste tants“, „Seitse rätsepat“), rahvatantsu seadete ja rahvatooni tantsude (nt „Kuusalu süit“, „Ilusti, kenasti“, „Räditants“) esireas seisab võimsalt mere- ja kalameheteema. Sünnipäralt randlased – Salme hiidlane, Ott pärit Haapsalu kandist – kandsid autorid alati kaasas oma armastust mere ja kalurite vastu, unustamata seejuures neidki, kes rannale ootama jäävad. Olgu siinkohal nimetatud tantsud nagu „Päev rannal“, „Kalur ja meri“, „Kalamehe mõrsja“. Merestiihia tantsus kujutamisel on Valgemäed ületamatud meistrid.

„Tantsimine on looming. Meile on iga uus tants leidmine, avastamine. Tantsul on ju hing. Seda katsumegi edasi anda. Ainult tööst ja higist on selleks vähe. … Jah, aga kõik edasine – loomine ja leidmine – algab ikka tohutust tööst, higist ja vaevast. Rühmatants peab olema puhas. Kõik joondumised, kõik sammud. See on eesti tantsus eriti oluline.“

„Tuisulisest“ kiirgas Salme ja Otti elulähedust. Nende tantse ei saa tuimalt tantsida. Tantsu sisu tunnetamata ei suudeta sisse elada ei proovil ega esinemisel. Tuima drilliga ei kasvata kunagi loovalt mõtlevaid tantsijaid. Selle kõrval, et ise tantsust elamust saada, peavad tantsijad seda andma ka pealtvaatajatele. Tähtis oli tantsijate omavaheline suhtlemine tantsu kaudu ning tantsu iseloomust lähtuvalt kogu rühma terviklik kehakeel.

1958-1966 Ilma Adamson

Ilma AdamsonIlma Adamson oli noor ja energiline, nõudlik ja teotahteline. Tema käe all suurenes rahvatantsuansambli koosseis ning kollektiivile omistati nimetus Tallinna Tuletõrjeühingu isetegevuslik rahvatantsuansambel Tuisuline (1963. aastal). Ilma Adamsoni võibki pidada Tuisulise ristiemaks. Nime valis ta Ullo Toomi tormaka ja noorusliku tantsu „Tuisuline“ järgi.

 

1954-1958 Naima Kasak (Ernesaks)

1951-1954 Manfred Vesmes

Rahvatantsuansambel Tuisuline asutaja ja esimene tantsujuht koos abikaasa Heljuga

Lisaks on erinevatel aegadel rahvatantsuansambliga tööd teinud järgmised tantsujuhid

1982-1989 Piret Lett

Piret LettPiret tuli noore ja särtsakana 1982. aastal Salmele ja Otile appi ning tema kohustuseks jäi noortele algajatele tantsu A ja B selgeks teha. Tema käe all tuli noorterühmale ka tunnustusi ja festivalivõite. Kahjuks või õnneks, moodustas Piret toonases Tallinna Ehitus- ja Mehhaanika Tehnikumis (praegune Tallinna Tehnikakõrgkool) tantsurühma, millest nüüdseks on saanud tantsuansambel Savijalakesed.

 

Mari Orgulas ja Raido Vals, Ene Jakobson, Janek Savolainen, Ülo Luht